Hobuse panus Suurbritannia rikkalikku ajalukku ja kultuuri on märkimisväärne. Alates varasest kujutisest, kus kuninganna Boudica on vankris, mida tema kaks vankrit tõmbavad lahingusse roomlastega, on hobune olnud pikka aega osa Suurbritannia elust. Muistsed inimesed olid nende olendite ees nii aukartust tundnud, et nad raiusid Lõuna-Inglismaa kriidiküngastesse hiiglaslikke hobusefiguure.

Rahvapärimuse ja ebausu järgi on hobuseraua ukse kohale asetamisega seotud õnne juba keskajast pärit.

Selle pärimusega seotud legend räägib, et ühel päeval tuli kurat maskeerituna sepa sepikotta, et lasta oma kühvlid jalga lasta. Dunstan-nimeline sepp oli esialgu nõus, kuid kui ta nägi maskeeringu läbi, sidus ta kuradi ahju külge ja ründas teda kuumade tangidega. Kurat palus armu, kuid Dunstan vabastas ta alles siis, kui ta lubas, et ei lähe enam kunagi majja, kus on üksHobuseraua riputati. Hobuseraua peab olema asetatud varbaga alla, et ta saaks taevast headust püüda. Dunstan ei jäänud kauaks lihtsaks sepaks; hiljem sai temast Canterbury peapiiskop ja pärast tema surma 988. aastal pKr. tehti ta pühakuks.

Tänaseni on "õnnelikud hobuserauad" pulmades tavaline nähtus.

Hobune võis mõjutada ka Suurbritannia ajalugu, kui 1066. aasta oktoobris pani Normandia vallutaja William Vallutaja oma armee, sealhulgas 3000 hobust, 700 väikesele purjelaevale ja suundus üle La Manche'i väina Inglismaale. William oli tulnud, et kindlustada endale õigus Inglise troonile saksi kuninga Haroldi käest. Inglise ja normannide armeed kohtusid Hastingsi lähedal, kus William'i armee olivõidukas suuresti tänu oma ratsaväele, mida abistasid vibulaskjad.

Üks William'i ratsanike sel päeval oli tema poolvend, Bayeux' piiskop Odo. Nagu usklikule mehele kohane, kippus Odo oma hobuse seljas üsna suure nuiaga, et vältida inglaste verevalamist. Pärast lahingut tellis Odo umbes 231 jala pikkuse Bayeaxi seinavaiba; hobuse tähtsust näitab asjaolu, et seinavaibal on kujutatud kokku 190 hobust.ise.

Paljud tänapäeval kasutatavad ingliskeelsed sõnad ja väljendid pärinevad hobusest. Näiteks "horseplay" (räpane käitumine), "work like a horse" ja "eat like a horse". "Straight from the horse's mouth", mis tähendab, et teave pärineb otse algsest allikast, arvatakse olevat pärit tavast hinnata hobuse vanust, uurides tema hammaste seisukorda. James Watt rajas isegi oma kuulsa "horse play" (räpane käitumine) ja "eat like a horse" (söömine nagu hobune) sõnadele.võimsuse mõõtmine tolleaegse tööloomaga - hobujõud -, mis on vajalik 33 000 naela tõstmiseks ühe minuti jooksul ühe jala võrra.

Hobune on andnud nimed paljudele Suurbritannia taimedele ja putukatele, sealhulgas hobukastanile, mädarõikale, hobusekärbsele ja hobuparsile. Kuigi hobukastanit kasutati kunagi haigete loomade ravimiseks, tähendab eesliide "hobune" sageli, et taim on jäme või rafineerimata.

Paljud Briti kohanimed näitavad hobune päritolu, nagu Horsley, mis tähendab "raba või karjamaa hobuste jaoks", Horsmonden "metsakarjamaa, kus hobused joovad" ja Horsham, saksi nimi, mis arvatakse tähendavat "küla, kus peetakse hobuseid".

Tänapäeval pakuvad hobused peamiselt sporti ja meelelahutust. Hicksteadis toimuvatest hüppeturniiridest, Gatcombe Parkis toimuvatest võistlustest ja Cirencester Parkis toimuvast polospordist kuni Cheltenhami (Gold Cup), Aintree (Grand National) ja Royal Ascot (Derby) suurvõistlusteni - hobune on tänapäeva Suurbritannias endiselt oluline osa elust.

Valge hobune, Uffingham