Verise Maarja valitsemisajal oli Thomas Cranmer protestantidest märtrisoon, kes oli esimene protestantlik Canterbury peapiiskop.

21. märtsil 1556 põletati Thomas Cranmer ketserluse eest tuleriidal. 21. märtsil 1556 põletati Thomas Cranmer, kes oli üks oma aja mõjukamaid usutegelasi Inglismaal, reformatsiooni eestvedaja ja teedrajav kiriklik tegelane, ja tema saatus oli juba pitsatiga otsustatud.

Tema vend John sündis 1489. aastal Nottinghamshire'is kohaliku aadliperekonna tähtsate sidemetega perekonnas, kuid tema vend John oli määratud pärima perekonna mõisa, samal ajal kui Thomas ja tema teine vend Edmund läksid erinevat teed.

Neljateistkümneaastaseks saades õppis noor Thomas Cambridge'i Jesus College'is ja omandas tüüpilise klassikalise hariduse, mis koosnes filosoofiast ja kirjandusest. Sel ajal võttis Thomas omaks humanistlike õpetajate, näiteks Erasmuse õpetused ja omandas magistrikraadi, millele järgnes valitud stipendium kolledžis.

Kuid see oli lühiajaline, sest mitte kaua pärast hariduse omandamist abiellus Cranmer naisega nimega Joan. Abikaasaga oli ta seejärel sunnitud loobuma oma stipendiumist, kuigi ta polnud veel preester, ja asus selle asemel uuele ametikohale.

Kui tema naine hiljem sünnituse tagajärjel suri, pidas Jesus College vajalikuks Cranmeri uuesti tööle võtta ning 1520. aastal ordineeriti ta ja kuus aastat hiljem sai ta jumalateenistuse doktorikraadi.

Cranmer, kes oli nüüdseks juba täieõiguslik vaimulik, veetis aastakümneid Cambridge'i ülikoolis, kus tema akadeemiline taust filosoofias oli talle hea alus eluaegseks piibliteaduslikuks uurimistööks.

Vahepeal valiti ta, nagu paljud tema Cambridge'i kolleegid, diplomaatilisse teenistusse, teenides Inglismaa saatkonnas Hispaanias. 1527. aastaks oli Cranmer kohtunud Inglismaa kuninga Henry VIII-ga ja rääkinud temaga üks-ühele, jättes kuningast äärmiselt positiivse arvamuse.

See varajane kohtumine monarhiga pidi kaasa tooma edasisi kontakte, eriti kui Henry VIII abielu Aragoni Katariinaga oli lõhenenud. Kuna kuningas soovis leida toetust oma abielu tühistamiseks, astus Cranmer üles ja võttis selle ülesande vastu.

Kuningas oli juba mõnda aega olnud rahulolematu selle üle, et tal ei olnud poega ja troonipärijat. Seejärel andis ta väga mõjukale usutegelasele kardinal Wolseyle ülesande taotleda abielu tühistamist. Selleks võttis Wolsey ühendust mitmete teiste kirikuõpetajatega ja leidis Cranmeri, kes oli valmis ja võimeline abi osutama.

Selle protsessi lõpuleviimiseks uuris Cranmer vajalikke kanaleid, et leida tee tühistamiseks. Esiteks, suheldes Cambridge'i kolleegide Stephen Gardineri ja Edward Foxe'iga, tõstatati idee leida toetust teoloogiakaaslastelt mandril, kuna õigusliku raamistiku loomine Rooma kohtuasja jaoks oli raskem takistus.

Laiemat ringi heites viisid Cranmer ja tema kaasmaalased oma plaani ellu Thomas More'i heakskiidul, kes lubas Cranmeril minna uurimisreisile, et koguda arvamusi ülikoolidest. Samal ajal töötasid Foxe ja Gardiner range teoloogilise argumendi rakendamise kallal, et mõjutada arvamust selle kasuks, et kuningal on ülimalt kõrgeim jurisdiktsioon.

Sir Thomas More

Cranmer kohtas mandri missioonil selliseid Šveitsi reformaatoreid nagu Zwingli, kes oli aidanud kaasa reformatsiooni läbiviimisele tema kodumaal. Vahepeal oli humanist Simon Grynaeus Cranmeriga sõbrunenud ja seejärel võttis ühendust Martin Buceriga, mõjuka luterlasega, kes asus Strasbourgis.

Cranmeri avalik profiil kasvas ja 1532. aastaks oli ta määratud Püha Rooma keisri Karl V õukonda residentse saadikuks. Sellise rolli eelduseks oli saata keisrit tema reisidel läbi tema Euroopa kuningriigi, külastades seega olulisi teoloogilisi keskusi, nagu Nürnberg, kus reformijad olid algatanud reformide laine.

See oli Cranmeri esmane kokkupuude reformatsiooni ideaalidega. Seoses kasvavate kontaktidega paljude reformatorite ja järgijatega hakkasid Martin Lutheri poolt ülistatud ideed vähehaaval Cranmerile korda minema. Pealegi peegeldus see tema eraelu, kui ta abiellus Margarete'ga, kes oli tema hea sõbra Andreas Osianderi vennatütar, kes juhtus olema kanüüdseks luterlikus Nürnbergi linnas läbiviidud reformide keskne tegelane.

Vahepeal jäi tema teoloogiline edu üsna pettumust valmistavaks katseks, kui ta üritas koguda toetust Aragoni Katariina V vennapoja Karl V tühistamisele. Siiski ei paistnud see tema karjäärile halvasti mõjuvat, sest pärast senise peapiiskopi William Warhami surma nimetati ta hiljem Canterbury peapiiskopiks.

See roll kindlustati suuresti tänu Anne Boleyni perekonna mõjule, kes oli huvitatud tühistamise tagamisest. Cranmer ise oli aga ettepanekust üsna jahmunud, kuna ta oli teeninud kirikus vaid väiksemat rolli. Ta pöördus tagasi Inglismaale ja 30. märtsil 1533 pühitseti peapiiskopiks.

Oma uue rolli tõttu, mis tõi talle prestiiži ja staatuse, ei jäänud Cranmer heidutamata tühistamismenetluse läbiviimisel, mis muutus veelgi olulisemaks pärast Anne Boleyni raseduse ilmsikstulekut.

Henry VIII ja Anne Boleyn

1533. aasta jaanuaris abiellus Inglismaa kuningas Henry VIII salaja oma armukesega Anne Boleyniga, kusjuures Cranmer jäeti tervelt neljateistkümneks päevaks kõrvale, hoolimata tema ilmsest osalusest.

Kuningas ja Cranmer uurisid kiiresti kuningliku abielu lõpetamise õiguslikke parameetreid ning 23. mail 1533 teatas Cranmer, et kuningas Henry VIII abielu Aragoni Katariinaga on vastuolus Jumala seadusega.

Cranmeri sellise teadaandega oli Henriku ja Anna liit nüüd kinnitatud ning talle anti au anda Annale tema skeptik ja kepp.

Kuigi Henry ei oleks võinud selle tulemusega rohkem rahul olla, oli paavst Clemens VII Roomas raevust tulvil ja laskis Henry ekskommunitseerida. Kuna inglise monarh oli oma otsuses trotslik ja vankumatu, sünnitas Anne sama aasta septembris tüdruku nimega Elizabeth. Cranmer ise viis läbi ristimistseremoonia ja oli tulevase kuninganna ristivanem.

Nüüd oli Cranmer peapiiskopina võimul ja pani Inglismaa kirikule aluse.

Cranmeri panus tühistamise tagamisel pidi omama tohutuid tagajärgi rahva tulevasele teoloogilisele kultuurile ja ühiskonnale. Ta lõi tingimused Inglismaa eraldamiseks paavstlikust võimust ja koos selliste isikutega nagu Thomas Cromwell esitas argumente kuningliku ülemvõimu kohta, kusjuures kuningas Henry VIII peeti kiriku juhiks.

See oli suurte muutuste aeg nii religioosses, sotsiaalses kui ka kultuurilises mõttes ning Cranmerist sai kiiresti üks selle aja mõjukatest juhtidest. Peapiiskopina tegutsedes lõi ta tingimused uue Inglismaa kiriku loomiseks ja kehtestas uue protestantliku kiriku õpetusliku struktuuri.

Cranmer ei olnud ilma vastuseisuta ja nii jäid kõik olulised kiriklikud muudatused tugevalt vaidlustatuks religioossete konservatiivide poolt, kes võitlesid selle kiriklike muutuste voo vastu.

Sellest hoolimata suutis Cranmer 1544. aastal avaldada esimese ametliku rahvakeelse jumalateenistuse, Exhortation and Litany. Samal ajal kui Cranmer oli Inglise reformatsiooni tuumikus, konstrueeris ta litaania, mis vähendas pühakute austamist, et apelleerida uutele protestantlikele ideaalidele. Ta toetas koos Cromwelliga Piibli tõlkimist inglise keelde. Vanad traditsioonid asendati, muudeti jareformitud.

Cranmeri autoriteet jätkus, kui Henry VIII poeg Edward VI troonile tõusis ja Cranmer jätkas oma reformatsiooniplaanidega. 1549. aastal koostas ta ühise palve raamatu (Book of Common Prayer), mis kujutas endast Inglise kiriku liturgiat.

Cranmeri toimetuse all avaldati 1552. aastal veel üks parandatud täiendus. 1552. aastal aga sattus tema mõju ja raamatu enda avaldamine väga kiiresti ohtu, kui Edward VI suri kahjuks vaid mõni kuu hiljem. Tema asemel taastas tema õde, Mary I, kes oli veendunud roomakatoliiklane, oma usu riigis ja seega pagendas Cranmeri ja tema palveraamatu sarnasedvarjud.

Selleks ajaks oli Cranmer Inglismaa reformatsiooni oluline ja tuntud tegelane ning muutus seetõttu uue katoliku kuninganna peamiseks sihtmärgiks.

Sügisel andis kuninganna Maarja käsu tema arreteerimiseks, pannes ta riigireetmise ja ketserluse süüdistusega kohtu alla. Cranmer, kes tahtis meeleheitlikult oma eelseisva saatuse üle elada, loobus oma ideaalidest ja võttis tagasi, kuid tulutult. Kaks aastat vangistatud Maarja ei kavatsenud seda protestantlikku suurkuju päästa: tema saatus oli tema hukkamine.

Thomas Cranmeri surm

21. märtsil 1556, oma hukkamise päeval, võttis Cranmer julgelt oma taganemisavalduse tagasi. Uhke oma veendumuste üle, võttis ta vastu oma saatuse, põletades end põletusmatustel, surres ketserina roomakatoliiklaste jaoks ja märtrina protestantide jaoks.

"Ma näen, et taevas on avatud ja Jeesus seisab Jumala paremal käel."

Tema viimased sõnad mehe poolt, kes muutis Inglismaa ajaloo kulgu igaveseks.

Jessica Brain on vabakutseline kirjanik, kes on spetsialiseerunud ajaloole, elab Kentis ja armastab kõike ajaloolist.