Kas te olete kunagi mõelnud, miks britid sõidavad vasakul?

Sellel on ajalooline põhjus; see kõik on seotud mõõgakäe vabana hoidmisega!

Keskajal ei teadnud sa kunagi, keda sa hobuse seljas reisides kohtad. Enamik inimesi on paremakäelised, nii et kui võõras möödus sinust paremal, oli su parem käsi vaba, et vajadusel mõõka kasutada. (Samamoodi on enamik normannlaste losside treppe keerdunud päripäeva ülespoole, nii et kaitsvad sõdurid võisid ümber pöörde alla torgata, kuid needrünnates (trepist üles minnes) ei oleks.)

Tõepoolest, "vasakule jäämise" reegel ulatub veelgi kaugemale minevikku; arheoloogid on leidnud tõendeid, mis viitavad sellele, et roomlased sõitsid vankreid ja vankreid vasakul ning on teada, et Rooma sõdurid marssisid alati vasakul.

See "teereglement" kinnitati ametlikult 1300. aastal pKr, kui paavst Bonifatius VIII kuulutas, et kõik Rooma sõitvad palverändurid peavad jääma vasakule.

See jätkus kuni 1700. aastate lõpuni, mil kaubaveoks muutusid populaarseks suured vankrid. Neid vankreid vedasid mitu paari hobuseid ja neil ei olnud juhiistet. Selle asemel istus juht hobuste kontrollimiseks vasakul taga hobuse seljas, hoides nii oma piitsa käe vabana. Vasakul istumine tegi aga raskeks vastassuunast tuleva liikluse hindamist, sest igaüks, kes on olnudkes on sõitnud vasakpoolse rooliga autoga mööda Suurbritannia käänulisi radu, on sellega nõus!

Need tohutud vagunid sobisid kõige paremini Kanada ja USA avaratele aladele ja suurtele vahemaadele ning 1792. aastal võeti Pennsylvanias vastu esimene paremale poole jäämise seadus, millele hiljem järgnesid paljud Kanada ja USA osariigid.

Prantsusmaal kästi 1792. aasta dekreet, et liiklus peab kinni pidama "ühisest" õigusest, ja Napoleon jõustas selle reegli hiljem kõikidel Prantsuse territooriumidel.

Suurbritannias ei olnud nende massiivsete vagunite järele suurt vajadust ja väiksematel Briti sõidukitel olid istmed, millel juht võis istuda hobuste taga. Kuna enamik inimesi on paremakäelised, istus juht istmest paremal, nii et tema piitsakäsi oli vaba.

18. sajandi Londoni liiklusummikute tõttu võeti vastu seadus, mille kohaselt pidi kogu liiklus Londoni sillal vasakule jääma, et vähendada kokkupõrkeid. 1835. aastal võeti see reegel üle 1835. aasta maanteeseadusesse ja võeti üle kogu Briti impeeriumis.

20. sajandil toimus Euroopas liikumine liiklusseaduste ühtlustamise suunas ja algas järkjärguline üleminek vasakpoolselt liikluselt paremale. Viimased eurooplased, kes läksid vasakult paremale üle, olid rootslased, kes tegid selle muutuse vapralt üleöö 3. septembril 1967. aastal Dagen H (H-päeval). 4.50 hommikul peatus kogu liiklus Rootsis kümneks minutiks, enne kui see uuesti algas, seekord sõites vasakpoolselt.õige.

Tänapäeval sõidab ainult 35% riikidest vasakpoolselt, sealhulgas India, Indoneesia, Iirimaa, Malta, Küpros, Jaapan, Uus-Meremaa, Austraalia ja viimati 2009. aastal Samoa. Enamik neist riikidest on saared, kuid seal, kus maismaapiiril on vaja muuta liiklus vasakult paremale, toimub see tavaliselt valgusfooride, ülekäiguradade, ühesuunaliste süsteemide vms abil.